Käes on see aeg kui me peame majast lahkuma ja minema 4 nädalaks farmi tööle. Meeleolu majas on vaikne ja kurb, sest teame et peame lahkuma. eelmisel õhtul oli meil üks klubitamine ja loomulikult olime kõik jälle surmani väsinud ja magama sai jälle mindud 10 ajal päeval. Äras
õit kella 14.00. Aeg tuli pakkida oma asju ja jätta nägemist rahvaga. See oli väga raske. Minul oli ikka kohver asju täis, kuigi pooli asju seal ikkagi ei kasuta a
ga ikka oli vaja igaksjuhuks kaasa vaja võtta:). Meid oli ära saatmas meie poisid ja siis teised meie sõpradeks saanud eesti poisid. Majas oli segasumma suvila, aga see oli väga armas. Farmi läksime meie tyrukud, Oliver, Markus, Martin. Lõpuks sai meie asjad pakitud ja tassisime asjad autodesse. Maja ees hakkas pihta vesistamine, poistel oli väga kahju et me läheme, aga õnneks me teadsime et me tuleme veel tagasi peale farmi. Ärasaatmine venis ja venis, sest oli päris raske lahkuda. Kallistasime ja tegime veel pilte. Lõpuks istusime autosse ja hakkasime liikuma Narrogin'i, mis asub Perthist 200 km põhja poole. Narrogini 
jõudes tundus see täitsa korralik külake:) õnneks oli siin kõik vajalik olemas, poed, bank, apteek ja ka bassein:) Kui me jõudsime hotell, kus on meie ööbimine need 4 nädalat, siis paistis see päris räämas ja selline mahajäetud kohake. 
Hotellil on all baar ja suur nn. restoran, kus toimub igal reedel Narrogini peod, ainukesed peod:). Ootasime väljas farmerit, kes meid kutsus. Lõpuks ta saabus, väikest kasvu selline surfaja tüüpi, pikemad valged sorakil juuksed, pruuniks päevitunud. Tutvustasime ennast ja läksime hotelli, kus saime oma toad kätte. Ütleme nii, et see hotell oli ikka igati allapoole arvestust, aga selle suutsid ära unustada, peaasi, et katus kohal ja voodi oli. Kokku oli meid farmis tööl 13 eestlast, mõele kõik olid eestlased täiesti hull, kahju oligi sellest, et ei olnud ühtegi väljamaalast, kellega oleks saanud inglise keelt rääkida, ainuke kellega rääkisid olidki farmer. Samas see punt kellega me seal olime oli täiesti lahe, said jälle uusi eesti sõpru juurde:) esimesel õhtul nagu eestlastele kombeks ei olnud mingeid omavahelisi rääkimisi ikka võõrastati hoiti omade juurde. See oli nii tüüpiline eestlastele. Õhtul saime korralikult syya, portsonid olid päris suured, et pidime isegi osa toidu kaasa võtma. See oli hea tööle lõunaks kaasa võtta oli see väga hea. Niisiis farmeriga saime õhtusöögi lauas räägitud ja kysitud kuidas hakkab töö olema. Farmer rääkiski, et 5.00 äratus ja kell 6.00 all autode juures ootamas ja 7.00 hommikul hakkab töö. 2 tundi tööd, 30 minutit pausi, 2 tundi tööd tund aega pausi ehk siis lõuna, 2 tundi tööd 30 minutit pausi ja 2 tundi tööd. Tööpäev lõppeb kell 17.00. Meil sai asi selgeks ja panime oma äratused tööle. Mõtlesime küll, et kuidas me saame ülesse kell 5.00 hommikul kui olime kuu aega ärganud kell 9.00 või 10.00. Õnneks saime kõik õigelajal üles. Esimesel õhtul läksimegi kõik varakult magama. head ööd ka teileja hoidke pöialt meie esimesel tööpäeval kallikalli:)
õit kella 14.00. Aeg tuli pakkida oma asju ja jätta nägemist rahvaga. See oli väga raske. Minul oli ikka kohver asju täis, kuigi pooli asju seal ikkagi ei kasuta aga ikka oli vaja igaksjuhuks kaasa vaja võtta:). Meid oli ära saatmas meie poisid ja siis teised meie sõpradeks saanud eesti poisid. Majas oli segasumma suvila, aga see oli väga armas. Farmi läksime meie tyrukud, Oliver, Markus, Martin. Lõpuks sai meie asjad pakitud ja tassisime asjad autodesse. Maja ees hakkas pihta vesistamine, poistel oli väga kahju et me läheme, aga õnneks me teadsime et me tuleme veel tagasi peale farmi. Ärasaatmine venis ja venis, sest oli päris raske lahkuda. Kallistasime ja tegime veel pilte. Lõpuks istusime autosse ja hakkasime liikuma Narrogin'i, mis asub Perthist 200 km põhja poole. Narrogini jõudes tundus see täitsa korralik külake:) õnneks oli siin kõik vajalik olemas, poed, bank, apteek ja ka bassein:) Kui me jõudsime hotell, kus on meie ööbimine need 4 nädalat, siis paistis see päris räämas ja selline mahajäetud kohake. Hotellil on all baar ja suur nn. restoran, kus toimub igal reedel Narrogini peod, ainukesed peod:). Ootasime väljas farmerit, kes meid kutsus. Lõpuks ta saabus, väikest kasvu selline surfaja tüüpi, pikemad valged sorakil juuksed, pruuniks päevitunud. Tutvustasime ennast ja läksime hotelli, kus saime oma toad kätte. Ütleme nii, et see hotell oli ikka igati allapoole arvestust, aga selle suutsid ära unustada, peaasi, et katus kohal ja voodi oli. Kokku oli meid farmis tööl 13 eestlast, mõele kõik olid eestlased täiesti hull, kahju oligi sellest, et ei olnud ühtegi väljamaalast, kellega oleks saanud inglise keelt rääkida, ainuke kellega rääkisid olidki farmer. Samas see punt kellega me seal olime oli täiesti lahe, said jälle uusi eesti sõpru juurde:) esimesel õhtul nagu eestlastele kombeks ei olnud mingeid omavahelisi rääkimisi ikka võõrastati hoiti omade juurde. See oli nii tüüpiline eestlastele. Õhtul saime korralikult syya, portsonid olid päris suured, et pidime isegi osa toidu kaasa võtma. See oli hea tööle lõunaks kaasa võtta oli see väga hea. Niisiis farmeriga saime õhtusöögi lauas räägitud ja kysitud kuidas hakkab töö olema. Farmer rääkiski, et 5.00 äratus ja kell 6.00 all autode juures ootamas ja 7.00 hommikul hakkab töö. 2 tundi tööd, 30 minutit pausi, 2 tundi tööd tund aega pausi ehk siis lõuna, 2 tundi tööd 30 minutit pausi ja 2 tundi tööd. Tööpäev lõppeb kell 17.00. Meil sai asi selgeks ja panime oma äratused tööle. Mõtlesime küll, et kuidas me saame ülesse kell 5.00 hommikul kui olime kuu aega ärganud kell 9.00 või 10.00. Õnneks saime kõik õigelajal üles. Esimesel õhtul läksimegi kõik varakult magama. head ööd ka teileja hoidke pöialt meie esimesel tööpäeval kallikalli:)
No comments:
Post a Comment