Reede ja plaan oli kindlasti linna minna tööd otsima. Ajasime ennast varem üles, et varakult linna minna ja toimetama hakata. No ärkasime ikka suhteliselt hilja kell 8.30. Esimene päev kui sõitsime üldse bussiga ja edasi metrooga. Saime täitsa selgeks kuidas liikuda Willettonist Perthi, väga lihtne. Saabusime linna kella 11 paiku ja väljas meeletult 40 kraadi. Olime eelnevalt teinud oma CV korda ja otsisime kohta, kus neid välja lasta. Leidsime koha, 20 senti paber, ok tegime ära, igaüks lasi välja 5 CV, ok mina 6 tk:). Oli aeg minna tööd otsima, hargnesime linnas laiali ja igaüks võtis oma suuna, kus oma CV-d jagada. Väljas oli meeletu palavus ja eriti lihtne polnud liigelda, särk oli põhimõtteliselt läbi märg. Vahepeal hyppasin poodi, et natukeni jahutada, nii hea oli. Oli juba lõuna ja kohvikud, restoranid olid rahvast täis, järjekorrad, mis tähendas, et ei jäänud ootama järjekorras, et küsida tööd. Niisiis liikusin edasi, käisin hotellides, kohvikutes jätsin CV-d. Lubati ühendust võtta. Koju jõudsime 16.30 paiku, olime täiesti läbi. Kõhud tühjad ja jalad valusad, aga koju oli hea tulla. Niisiis selline oligi meie esimene päev linnas tööd otsimas, kuigi plaanime ikkagi veel varem cv-d jagama minna. Järgmisel nädalal uue hooga. Hakkab filmiõhtu, oioi juba käib lähen vaatama, lehva lehva:)
Friday, January 29, 2010
26. jaanuar 2010
Teisipäev ja käes on üleriigiline püha - Austraalia Päev. See on siin Perthis kõige suurem ja väga olulisem püha, mida tähistatakse. Juba hommikust hakkab rahvas koguema Perthi linna Swan jõe äärde, mille kohal tehakse kõige võimsam ilutulestik ja seda 30 minutit järjest. Seda oleme oodanud, meie Annelaga ei tea sellest yritusest midagi, kuid teised on siin juba teist 
aastat, siis meile seletasid ja kiitsid, et pidime selle ära nägema. Hommik algas ka meil väga korraliku pidustusega, nimelt valmistasime hommikusöögiks pannkooke, need tulid imemaitsvad ning istusime pererahavs kõik korralikult söögilauas, mis asub meil tagahoovis. Ilus hommik oli, päike paistis ja mõnus seltskond koos.
Kuna tavaliselt hakkab rahvas kogunema juba kella 10st linna, siis meie hakkasime Perthi linna poole liikuma alles 15.00, sest ilutulestik algas ise alles kell 20.00. Niisiis me olime kodus, nautisime vaba päeva, mis meil on juba 2 nädalat:).
aastat, siis meile seletasid ja kiitsid, et pidime selle ära nägema. Hommik algas ka meil väga korraliku pidustusega, nimelt valmistasime hommikusöögiks pannkooke, need tulid imemaitsvad ning istusime pererahavs kõik korralikult söögilauas, mis asub meil tagahoovis. Ilus hommik oli, päike paistis ja mõnus seltskond koos.Kell liikus mega kiirusega, pidime liikuma hakkama. Linna jõudsime oli näha rahvaste liikumist ja pidevaid hõiskeid Ozi,Ozi, Ozi. Kohalik rahvas oli korralikult varustatud aussi riietega ja erinevate aussi aksessuaaridega. Väga kirev üritus. Kõndisime, siis jõe äärde, et teha pikniku ja jääda ootama põhimomenti- ilutulestik. Ilm oli mega ilus, kinldasti küündis 40 ringi, aga see ei seganud, meil hea seltkond ja jälgisime pidevalt rahvaste kogunemist. Mida enam kell liikus 20. oo poole seda enam muutus jõeäärne muruplats rahvamass
iks, kus lapsed jooksid ja karjusid OziOziOzi. Väga lahe.Nii kell on kohe kohe 20.00 ja kõige põnevam hetk hakkab pihta, oleme ärevuses, algab hümn ja kogu rahvas tõuseb püsti, et kuulata hümni ja kes oskab laulab kaasa. Sellest hetkest kui hümn läbi hakkab pihta meeletu paugutamine, taevas muutub värviliseks nagu vikerkaar ja lastakse väga erinevaid kujundeid taevasse. See kõik kestis 30 minutit, see oli võimas, seda peab ise näegema see on lausa kirjeldamatu, olen õnnelik, et sain sellest osa, see on tõesti meeldejäävaim yritus. Peale selle, et lasti jõekohal, lasti ka väiksemat sorti ilutulestiku ka suurte tornmajade otsast. Milline ilutulestiku möll, nauditav ja meeldejääv. Ilutulestiku lõppedes hakkas see
suur rahvamass liikuma ära, et järkata pidustustega. Meie suundusime koju ja nautisime seda päeva kodus. Selline oligi kurikuulus Austraalia päev ja seda peab nägema. senix aidaaaMonday, January 25, 2010
23. jaanuar 2010
Laupäev ja hakkame minema linnast välja Lancelini poole. Tuju on hea ja nädalavahetus saab hea olema. Sõit kesti skokku 2 tundi, olime 2 autoga, poisid ja meie. lisaks tulid juurde veel ühe autoga 2 pissi meie seltkonnast. Jõudsime Lancelini kaugelt paistis valgeliiva mäed. Mida lähemale, sest vapustamaks läks. Jõudsime randa, kus laiub pikalt rannaäär ja valgeliiv. Jookseme kohesel ookeani, see oli lihtsalt võrratu, lained megad ja soe vesi.
Võtame päikest, hullame liival, lainetes.Otsime kohta kus saame teha pikniku ja telkimise. Meie muidugi magame autos, sest oleme harjunud ja seal väga hea. Sõidsime edasi ja leidsime hea paiga kus teha korralik piknik. Ronisime mägedel ja tantsisime liivas. Lihstalt super, selskond oli mega, muusika. Õhtuks tegime lõkke ja grillisime kana ja lisandiks salat. Saime magama minna alle hommikupoole.
Kokkuvõttes väga lahe laupäev oli, eriti sellise rahvaga. Ytlen teile aidaaa nyyd...
Võtame päikest, hullame liival, lainetes.Otsime kohta kus saame teha pikniku ja telkimise. Meie muidugi magame autos, sest oleme harjunud ja seal väga hea. Sõidsime edasi ja leidsime hea paiga kus teha korralik piknik. Ronisime mägedel ja tantsisime liivas. Lihstalt super, selskond oli mega, muusika. Õhtuks tegime lõkke ja grillisime kana ja lisandiks salat. Saime magama minna alle hommikupoole.
Kokkuvõttes väga lahe laupäev oli, eriti sellise rahvaga. Ytlen teile aidaaa nyyd...
21.jaanuar 2010
Neljapäev ja kõik läheb samamoodi. Ainult hommikune ärkamine on liikunud hilisemaks. see on hea, olen enam puhanud. Praegu me lihtsalt puhkame ja naudime elu. Õhtul tulevad meile kylla veel paar eesti poissi. Meid on siin lausa täitsa palju, seltskond hea nalja saab palju.
Nädalavahetusel onmeil plaan minna linnast välja, peaagu 200 km. Sõidame randa nimega Lancelin. Ei kujuta ettegi, mis meid ootab kõik kiidavad, aga eks näis. Polegi midagi rääkida, sest kõik veel endine. OLge mõnnad dadaaaa
Nädalavahetusel onmeil plaan minna linnast välja, peaagu 200 km. Sõidame randa nimega Lancelin. Ei kujuta ettegi, mis meid ootab kõik kiidavad, aga eks näis. Polegi midagi rääkida, sest kõik veel endine. OLge mõnnad dadaaaa
20. jaanuar 2010
Hommik, välja puhanud ja mõnusalt hea olla. Poisid on tööl ja meie ärkame, väljas paistab päike. Teeme hommikusööki ja naudime selle tegemist, kohvi ja söök, jumalik. Paneme päevitused selga ja oleme lebos, võtame päikest basseini ääres, joome kylma jooki. Nii võib täitsa ära harjudagi. Vahepeal väike jahutus basseinis ja kuivan jälle päikese käes.
Lõunat ei söö sest pole isu, vaid teeme hoopis õhtusööki poistele. Peale 17.00 tulevad poisid ja teeme korraliku õhtusöögi, istume koos laua taha ja räägime päevast. Naljatame, et mida meie teeme, meil ikkagi puhkus:)
Õhtul istume räägime juttu, teeme tutvumisõhtu:) täitsa põnev.
Maja on ilus, väga palju ruumi ja bassein maja taga, see on lihtsalt super. Siia jääme peatuma mingiks ajaks. Ei oska öelda kui pikaks, eks paitab.
Niis siis praeguseks kõik, tadaaa
Lõunat ei söö sest pole isu, vaid teeme hoopis õhtusööki poistele. Peale 17.00 tulevad poisid ja teeme korraliku õhtusöögi, istume koos laua taha ja räägime päevast. Naljatame, et mida meie teeme, meil ikkagi puhkus:)
Õhtul istume räägime juttu, teeme tutvumisõhtu:) täitsa põnev.
Maja on ilus, väga palju ruumi ja bassein maja taga, see on lihtsalt super. Siia jääme peatuma mingiks ajaks. Ei oska öelda kui pikaks, eks paitab.
Niis siis praeguseks kõik, tadaaa
19. jaanuar 2010
tsauki jälle, mina siin:)
jälle hommik ja kell 5.30 täitsa varajane tõusmine. meie igapäevane tegevus, tõusta, pesta, ase korda teha ja minekut.
Oleme läbinud Port Augusta, mis tähendab, et oleme ületanud South Austraalia piiri ning oleme Western Austraalia. Western Austraalia ongi Perth ehk siis pole palju jäänud:) sõita veel pikalt kõrbes. Iga osariigi yletamist on kontroll, et ei viiks teise osariiki puuvilju ja köögivilju. Nii siis pidime tegema peatuse, kus inspektor kontrollis meie toidukotti ja pagasnikut. Ei leidnud midagi ja inspektor soovis meile head teed. Tegi veel nalja, et väikesed tydrukud ja nii palju asju:)
Põikasime korra läbi veel yhes ilusaimas kohas. Sinna polnud kyll mingeid viitsaid, aga kuna me teadsime, et seal on üks ilus vaade, siis käisime seal. Nimelt Nullarbori pangal. Te ei kujuta ette milline vaade sealt avanes. Kõik oli nagu postkaardil, sellised kaljud ja sinine vesi. Super:) Tegime seal pilte ja nautisime.
Liikusime edasi, järgmine peatus Esperance. Esperancest Hydeni 600 km. Väljas on selline kuumus ja kõrbe mõlemal pool teed. Päike kõrvetab ja hullult on tahtmine minna ujuma.
Esperancest sõidsin mina Hydeni ja sealt edasi sõidab Jaana kuni Perthini. Hydenisse jõudes tegime vahepeatuse vaatamisväärsuse juures nagu Wave Rock. See on selline koht, kus on mega suur kivist laine. Selline mida pole veel varem näinud. Käidud ja nähtud liikusime edasi Perthi poole. Täna tahtsime kindlasti jõuda Perthi ja jõuamegi, kell on 22.00 ja oleme Perthi äärelinnas, kus tulevad vastu meile teised eestlased, kelle juures peatume. Nende elamine on Perthist 15 km eemal Willettonis. Selline armas linnake. Jõudisme majja, kus ka nyyd on meie vahepeatus, mõneks ajaks. Maja on päris suur ja igale yhele oma tuba, milline luksus. Kuna väljas pime ja kell ka palju, siis suundume kiiresti pessu, sest oleme oma 2 päeva täiesti pesemata. Nii et ma põhku, issand kui hea voodis ja linade vahel. teile aga head ööd või siis hommikust:)
jälle hommik ja kell 5.30 täitsa varajane tõusmine. meie igapäevane tegevus, tõusta, pesta, ase korda teha ja minekut.
Oleme läbinud Port Augusta, mis tähendab, et oleme ületanud South Austraalia piiri ning oleme Western Austraalia. Western Austraalia ongi Perth ehk siis pole palju jäänud:) sõita veel pikalt kõrbes. Iga osariigi yletamist on kontroll, et ei viiks teise osariiki puuvilju ja köögivilju. Nii siis pidime tegema peatuse, kus inspektor kontrollis meie toidukotti ja pagasnikut. Ei leidnud midagi ja inspektor soovis meile head teed. Tegi veel nalja, et väikesed tydrukud ja nii palju asju:)
Põikasime korra läbi veel yhes ilusaimas kohas. Sinna polnud kyll mingeid viitsaid, aga kuna me teadsime, et seal on üks ilus vaade, siis käisime seal. Nimelt Nullarbori pangal. Te ei kujuta ette milline vaade sealt avanes. Kõik oli nagu postkaardil, sellised kaljud ja sinine vesi. Super:) Tegime seal pilte ja nautisime.
Liikusime edasi, järgmine peatus Esperance. Esperancest Hydeni 600 km. Väljas on selline kuumus ja kõrbe mõlemal pool teed. Päike kõrvetab ja hullult on tahtmine minna ujuma.
Esperancest sõidsin mina Hydeni ja sealt edasi sõidab Jaana kuni Perthini. Hydenisse jõudes tegime vahepeatuse vaatamisväärsuse juures nagu Wave Rock. See on selline koht, kus on mega suur kivist laine. Selline mida pole veel varem näinud. Käidud ja nähtud liikusime edasi Perthi poole. Täna tahtsime kindlasti jõuda Perthi ja jõuamegi, kell on 22.00 ja oleme Perthi äärelinnas, kus tulevad vastu meile teised eestlased, kelle juures peatume. Nende elamine on Perthist 15 km eemal Willettonis. Selline armas linnake. Jõudisme majja, kus ka nyyd on meie vahepeatus, mõneks ajaks. Maja on päris suur ja igale yhele oma tuba, milline luksus. Kuna väljas pime ja kell ka palju, siis suundume kiiresti pessu, sest oleme oma 2 päeva täiesti pesemata. Nii et ma põhku, issand kui hea voodis ja linade vahel. teile aga head ööd või siis hommikust:)
18. jaanuar 2010
Hommik ja aeg tegutsema hakata. Öö oli seekord külmem ja pidi isegi veidi paksema teki peale panema. Õnneks hommik oli juba soojem ja päike väljas. Rannas kyll oli jube tuuline, aga see ei kohutanud meid. Tegutsesime ruttu, vahetasime riided, püüdsime pesta ja minna Adelaidi kesklinna. Meil oli aega kella 16.00, sest siis hakkas ratta võistlus, kus osales ka meie oma poiss Rene Mandri. Sõidsime kesklinna ja otsisime parklat kus peatada ja teha aega parajaks. Niisiis seiklesime linnas ja leidsime suhteliselt ligidal oleva pargi, mille äärde saime ka auto parkida. Õnneks oli võistlusrada seal ligidal, pisut kõndimist läbi pargi ja kohal. Käisime enne poes ja tegime pargis pikniku. Tundisme ennast mõnusalt, võtsime samal ajal päikest ja jõime mõnusat Passion Popi. Kõhud said täis ja meel oli super.
Enne pikniku käisime ikka ka linnapeal ja vaatasime ka Adelaidi. Kesklinnas oli tihe sagimine, sest ikka toimus rattavõistlus ja tegu oli väga tuntud võistlusega Cycle down under. Osaleb ka Lance Armstrong, woweo see oli nagu loteriivõit:D
Igaljuhul kell hakkas juba sinnamaale jõudma et aeg minna raja äärde. Läxime Annelaga ees ära ja võtsime head kohad, kus võistlust vaadata. Päike lõõmas, rahvas elas kaasa ja nautis üritust. Nii lahe oli vaata kuidas perekonnad tulevad, kaasas matka toolid, kylmakastid söögi ja jookidega ning elavad võistlusele kaasa. Mõnel oli ka tehtud plakat ergutamaks omasid.
Nii tegime ka meie, tulime ergutama meie Rened:) Renel läks väga hästi, ikka sellepärast et meie seal olime ja karjusime ikka kõige kõvemini.
Nägime ka Lance Armstrongi, tegime ka pilti. See oli nii lahe, et selline kuulsus seal oli.
Võistlus kestis paar tundi ja liikusime auto poole, et hakata edasi minema. Saime korra kokku veel Rene Mandriga, jõime kohvi ja rääkisime juttu.
Peale seda sõidsime edasi Perthi poole. Perthi on 2697 km Adelaidist ja ostustasime, et hakkame kohe edasi sõitma, et mitte venitada.
Adelaidist saime välja kuskil peale 20.00 hakkab juba vaikselt pimedaks minema. Jaana sõidab, kuid pimedas juba raskem. Tegime Jaanaga vahetust ja edasi sõitsin mina. Esimene kord ikkagi vasakul pool sõita, täitsa imelik, aga lõpuks harjus ära. ei teagi kui palju sõitsime, aga tegime lõpuks ikka peatuse haagise pargis, sest lihtsalt liiga väsinud ja pime oli. Nii siis põnev päev sai jälle läbi ja aeg põhku pugeda. senix aidaaaa
Enne pikniku käisime ikka ka linnapeal ja vaatasime ka Adelaidi. Kesklinnas oli tihe sagimine, sest ikka toimus rattavõistlus ja tegu oli väga tuntud võistlusega Cycle down under. Osaleb ka Lance Armstrong, woweo see oli nagu loteriivõit:D
Igaljuhul kell hakkas juba sinnamaale jõudma et aeg minna raja äärde. Läxime Annelaga ees ära ja võtsime head kohad, kus võistlust vaadata. Päike lõõmas, rahvas elas kaasa ja nautis üritust. Nii lahe oli vaata kuidas perekonnad tulevad, kaasas matka toolid, kylmakastid söögi ja jookidega ning elavad võistlusele kaasa. Mõnel oli ka tehtud plakat ergutamaks omasid.
Nii tegime ka meie, tulime ergutama meie Rened:) Renel läks väga hästi, ikka sellepärast et meie seal olime ja karjusime ikka kõige kõvemini.
Nägime ka Lance Armstrongi, tegime ka pilti. See oli nii lahe, et selline kuulsus seal oli.
Võistlus kestis paar tundi ja liikusime auto poole, et hakata edasi minema. Saime korra kokku veel Rene Mandriga, jõime kohvi ja rääkisime juttu.
Peale seda sõidsime edasi Perthi poole. Perthi on 2697 km Adelaidist ja ostustasime, et hakkame kohe edasi sõitma, et mitte venitada.
Adelaidist saime välja kuskil peale 20.00 hakkab juba vaikselt pimedaks minema. Jaana sõidab, kuid pimedas juba raskem. Tegime Jaanaga vahetust ja edasi sõitsin mina. Esimene kord ikkagi vasakul pool sõita, täitsa imelik, aga lõpuks harjus ära. ei teagi kui palju sõitsime, aga tegime lõpuks ikka peatuse haagise pargis, sest lihtsalt liiga väsinud ja pime oli. Nii siis põnev päev sai jälle läbi ja aeg põhku pugeda. senix aidaaaa
17. jaanuar 2010
Et siis võib meie reis edasi kulgeda. Adelaidi on Sydneyst on kokku 1416 km ja oleme juba poolel teel. Maastik, mis siin laiub on väga võimas ja seda peab oma silmaga nägema. See jääb ikka eluajaks meelde.
Meil on ikka tavaline trip ja ikka bensuka peatused, mis lõpuks viivad Adelaidi. Jõudsime linna õhtul, sõitsime läbi kesklinna ja ostisime jälle ööbimiskohta. Peatusime rannas, pesemisvõimalusi polnud, kõigest rannas olev dušš, ajas ka see asja ära. Olime väga väsinud ja pugesime põhku, see on meie eelviimane öö autos. Olime õnnelikud, et jõudsime lõpuks Adelaidi. Homme ootab meil ees suur yritus ja seda läheme kindlasti vaatama. Senix head ööööd:)
Meil on ikka tavaline trip ja ikka bensuka peatused, mis lõpuks viivad Adelaidi. Jõudsime linna õhtul, sõitsime läbi kesklinna ja ostisime jälle ööbimiskohta. Peatusime rannas, pesemisvõimalusi polnud, kõigest rannas olev dušš, ajas ka see asja ära. Olime väga väsinud ja pugesime põhku, see on meie eelviimane öö autos. Olime õnnelikud, et jõudsime lõpuks Adelaidi. Homme ootab meil ees suur yritus ja seda läheme kindlasti vaatama. Senix head ööööd:)
Sunday, January 24, 2010
16. jaanuar 2010
Niisiis meie trip võis jälle alata. Sõidame hoolega Adelaidi poole, kuna vahepeatus on just seal. Kuna toimub seal üks jalgratta sõit ja meie oma poiss sõidab samuti seal. Tahtsime ikka pöialt hoida. Hommik algas hästi ja sõit sujub, iga kellaga kuuma kraadid tõusevad, kuum ja lämbe. Tuult pole ja iga liigutus ajab särgi märjaks. Hea on ainult see et autoga kihutades tuleb ka veidi tuult, see ka soe:) Keeran auto akna alla ja pistan jalad välja, tunnen ennast mugavalt.
See maastik, mida näeme on jumalik, selline nagu westerni filmis. Sõidame läbi väikeste linnade, mis teele jäävad, on inimtühjad, hea kui seal bensiinijaama leidubki. Kõik on nii ehtne ja rabavalt huvitav. See on täiesti ainulaadne maa.
Kell on saamas 23.00 ja olemegi jõudmas Cowrasse, selin väiksem linn. Ööbime siin, sest öösel sõitmine ei ole yldse põnev, pidevalt vahtides mõlemale poole tee äärde, et kuskilt ei vupsaks välja känguru või mõni vombat. Nii siis otsime ööbimispaika, kuhu autoga minna ja parkida ning loomulikult pesemisvõimalused. Meid aitas linnas töötav turvamees, kes lahkelt näitas meile kohta ööbimiseks. Väga jutukas turvamees, tahtis hirmsasti meiega vestelda, kuna oleme ikka uued ja eurooplased. Tuli välja, et ta pole veel oma linnast välja saanud, rääkimata Sydneysse või isegi riigist välja. Talle oli suur õnn see kui sai käia Melbournes. Meil silmad suured ja imestasime, et on see siis normaalne elu nautimine. Suundusime, siis haagiste parki, mida turvamees soovitas. Saaabusime sinna väga hilja ja office oli juba suletud, nii siis mõtlesime, et maksame homme enne ära minekut, sest haagiste pargi office on lahti 7.30 kuni 19.30. Leidsime sobiliku koha, parkisime ära, panime kõik akud laadima, pesime puhtaks ja läxime magama. Olime väga väsinud ja uni tuli ka silmapilkselt. head ööddd
See maastik, mida näeme on jumalik, selline nagu westerni filmis. Sõidame läbi väikeste linnade, mis teele jäävad, on inimtühjad, hea kui seal bensiinijaama leidubki. Kõik on nii ehtne ja rabavalt huvitav. See on täiesti ainulaadne maa.
Kell on saamas 23.00 ja olemegi jõudmas Cowrasse, selin väiksem linn. Ööbime siin, sest öösel sõitmine ei ole yldse põnev, pidevalt vahtides mõlemale poole tee äärde, et kuskilt ei vupsaks välja känguru või mõni vombat. Nii siis otsime ööbimispaika, kuhu autoga minna ja parkida ning loomulikult pesemisvõimalused. Meid aitas linnas töötav turvamees, kes lahkelt näitas meile kohta ööbimiseks. Väga jutukas turvamees, tahtis hirmsasti meiega vestelda, kuna oleme ikka uued ja eurooplased. Tuli välja, et ta pole veel oma linnast välja saanud, rääkimata Sydneysse või isegi riigist välja. Talle oli suur õnn see kui sai käia Melbournes. Meil silmad suured ja imestasime, et on see siis normaalne elu nautimine. Suundusime, siis haagiste parki, mida turvamees soovitas. Saaabusime sinna väga hilja ja office oli juba suletud, nii siis mõtlesime, et maksame homme enne ära minekut, sest haagiste pargi office on lahti 7.30 kuni 19.30. Leidsime sobiliku koha, parkisime ära, panime kõik akud laadima, pesime puhtaks ja läxime magama. Olime väga väsinud ja uni tuli ka silmapilkselt. head ööddd
Thursday, January 21, 2010
15. jaanuar 2010
Nagu ikka hommik käes ja tavaline kella 5.30 ärkamine. See on juba harjumuseks saanud, imelik küll. Meie Annelaga tegime plaani, et hommikul läheme jooksma. Nii sai ka tehtud, jooksma läxime kella 6.00 ajal, hea ilm oli selleks. Jooksime mööda ranna äärt, see oli nii mõnus, täiega nautisime. Muidugi väga raske oli, kuna pehme liiva peal ei ole väga lihtne,m pulss viskas ikka korra päris kõrgele. Tegime ikka tempoga:) Jooksime oma 30 minutit, rannas oli isegi rannavõrkpalli platsid kuus tykki kohe ja võrgud olid ka erinevate kõrgustega ehk siis naistele, meestele ja lastele:). Seekord me veel ei mänginud, vaid kontrollisime võrgud üle:) Jooksime tagasi ja jooksime kohe ka ookeani, lihtsalt nii mõnus, ainult, et päris soolane oli:) Korra juba unustasin selle ja suu vett täis. oi see oli vastik, aga noh see ununes ka kohe. Lained olid megad, püüdsime laineid:). Läxime, siis ranna juures olevasse majja, kus sai pesta, mitte just soojaveega, aga noh harjumise asi. Pestud, joostud ja tunne oli mega. Tegime auto korda, sõime hommikust, loomulikult Michel´i kohvi, mis oli nagu kirss tordil. Kell oli 8.30 ja suundusime ülevaatusele. Sinna sõidsime mingi 20 minutit. Jõudsime natuke varem kohale ja jäime ootama. Hakkasime siis oma auto dokumente välja võtma, et mehhaanikule täidata, et oleme algust teinud. Siis aga Annela ütleb, et tal dokumente ei ole, need, mida saime RTA-st. Meil Janaga, et mida, peavad olema. Olime kindlad, et need pandi läpaka kotti. Otsisime kõik auto läbi ja ei midagi, siis tuli meelde, et paberid pandi ühe reisikaardi vahele, aga selle hommikul oli Jana prügikasti visanud. Meil närvid jumala läbi, täiega paanika. Otsustasime kohe tagasi minna randa, kus ööbisime, et käime vaatamne prügikasti üle. Teel sinna kõik üritasid mõelda, kas äkki panime kuskile mujale ja kui tõesti neid ei ole, peame uuesti kysima, aga see oleks täielik mark, et tulevad tydrukud, kellel hädasti on dokumente vaja ja viska
vad lihtsalt prügikasti, täitsa normaalsed onju:) Õnneks rand ei olnud kauge ja tee oli meil jub a selgeks saanud. Jooksime kähku prügikasti juurde ja jumal tänatud paberid olemas, kujutasime ette kuidas meid vaadati, plikad tuhnivad prügikastis. Vaatasime kella 9.05, selge olime hiljaks jäänud, aga ikkagi läheme mehaaniku juurde ja vabandame ta eest. Jõudsime ülevaatusele 9.30. Mehaanik ei olnud väga vihane ja võttis meid ette. Hakkas ülevaatust tegema. See kestis kõigest 10 minuti ja valmis, maksime ära ja saime kätte pinkslipi. Jesss nüüd edasi mineks kindlustust tegema ehk greenslipi. Tänasime mehaanikut abi eest ja kinkisime talle Kalevi šokolaadi.
vad lihtsalt prügikasti, täitsa normaalsed onju:) Õnneks rand ei olnud kauge ja tee oli meil jub a selgeks saanud. Jooksime kähku prügikasti juurde ja jumal tänatud paberid olemas, kujutasime ette kuidas meid vaadati, plikad tuhnivad prügikastis. Vaatasime kella 9.05, selge olime hiljaks jäänud, aga ikkagi läheme mehaaniku juurde ja vabandame ta eest. Jõudsime ülevaatusele 9.30. Mehaanik ei olnud väga vihane ja võttis meid ette. Hakkas ülevaatust tegema. See kestis kõigest 10 minuti ja valmis, maksime ära ja saime kätte pinkslipi. Jesss nüüd edasi mineks kindlustust tegema ehk greenslipi. Tänasime mehaanikut abi eest ja kinkisime talle Kalevi šokolaadi. Suundusime kaubamajja, kus pidi saama ka teha liikluskindlustust. olgu sõidsime kaubamajja, läxime siis kinldustusfirma kontorisse. Meid võeti vastu küsiti, et millist kindlustust soovime ja meie muidugi kõige odavamat ja 12 kuuks. Olgu ametnik tegi paberid korda, sisestas kõik meie andmed, et kes autoga sõidavad. sellega sai korda ja tundsime rahuolu. Läxime siis natuke ka šoppama, see kaubamaja oli tohutult suur, et sinna tõesti võis ära eksida. läxime veel McDonaldsisse, et netti minna, et teha meie rego makse. See et rego makset teha peab olema tehtud ülevaatus ja kindlustus ja siis rego makse. Olime netis ja alustasime rego maksmisega, aga ei midagi. Õnnestunud olime kaubajamas veetnud oma 4 tundi. Otsustasime, et läheme ikkagi RTA-sse kohale ja palume abi. Sõidsime sinna, Annela läx siis küsima, et mis edasi teha. Meie Janaga ootasime välja, kui tuli Annela ja ytles, et see kindlustus, mis me tegime ei olnuki liikluskinldustus vaid nn kasko. ja see tähendas, et me ei saanudki rego eest maksta. Niisiis me jumala paanikas jälle, et mis asja. Kohe helistasime kindlustusse, kus me selle tegime, et tühistame. Õnneks läks hästi saime tühistatud ja ei pidanud midagi maksma. Tundisme ennast ikka eriti lollina:) Tegelikult uli välja, et kõik asjad nii ülevaatus kui liikluskindlustus sai teha RTA nurga taga, aga keegi meile seda ei öelnud. Läxime siis kontorisse, kus saime tega greenslipi. Jess sellega saime korda 12 kuuks tehtud kindlustus. Nüüd võisime panna uue rego kleepsu akna peale 2010. See oli nii hea, ainult viimane asi oli rego kleepus eest veel 42 doltsi maksta ja kõik olemas. seda sai mksta ainult netis, nii et selleks pidime minema netti, aga seda teeme teel Perthi. Te ei kujuta ett kui hea meel meil lõpuks oli kui kõik tehtud, suur töö sai tehtud veel selliste viperustega, et õudne. Nüüd me itsitame kõigi nende juhtumiste üle. See jääb ikka eluks ajaks meelde.Nyyd võisime julgelt Perthi poole sõita. Meie vahepeatus Adelaid. Seniks siijah
PS. Jätsin ühe olulise asja välja. My bad. Käisime ära Palm Beachil, see asub Manly linnast 30 km põhjapoole. Seal on rand kus toimub meie kõigi eestlastele tuntud ja armastatud seriaal "Kodus ja võõrsil".See kui´me sinna jõudsime oli nii ära tundmise tunne. Kõik need paigad, kus oli filmitud , olid kõik nii ehtsad. Ilm oli kyll tuuline ja see pärast me ei läinud ka ujuma, aga jalgupidi käisime ikka ära. Nägi Summer Bay rannakohrvikut. See oli lihtsalt liiga lahe ja kõik 
see vaade. Jumalik.
see vaade. Jumalik. 14. jaanuar 2010
Ärkasime kõik kella 5.00 hommikul, minu jaoks väga uskumatu, sest ma ei kunagi nii varakult ilma kellata ärganud. Mõtlesin, et ju siis ajavahe on selles süüdi. Heitsin unise pilgu aknast välja, mida ma nägin-rahvas jookseb, alustatakse grupitreeningut, surfarid valmistuvad laineteks, koeraga jalutajaid. See oli täiesti hämming, kuidas rahvas on nii sportlik, iga tunniga saabub rahvast juurde, kes tuleb autoga randa, et minna sealt jooksma või surfama. Rahva liikumine oli tõsiselt hämmastav, seda oli nii hea vaadata, et tekkis endalgi tahtmine kohe liigutama hakata. Saime lõpuks kõik üles ja hakkasime kiiresti tegutsema, käisime pesus, panime autos magala kokku ja tegime väikse hommikusöögi. Hea oli, et samas rannamajas oli ka Michel kohvik, kust saime osta head kohvi, see oli nii hea ja päev võis jälle alata.
Kuna eile tuli meil välja, et autol on rego lõppenud 2009 aastaga, siis mõtlesime tükk aega, kas hakkame sellega tegelema või sõidame lihtsalt Perthi ära, kuhu üle 4000 km. Teadsime, et kui jääme politseile vahele, siis võime saada tõsise trahvi. Kaalusime, siis põhjalikult ja otsustasime uurida kui palju kõik võib meil maksma minna ja mida selleks tegema peab kui palju aega see võtab. Olgu plaan tehtud, sõidsime kesklinna McDonaldsisse, et minna wifisse ja uurida netist. Kuna me ei teadnud üldse millest alustada, siis küsisime ühe härra käest, kes istus McDonaldsis, tundus, et tema oskab meid aidata. Härra oli väga lahke, hakkas meile kohe seletama ja püüdis esialgu meile paberile kirjutada, aga siis ostustas meiega kaasa tulla auto juurde, et vaadata üle meie auto dokumendid. See oli väga lahke temast. Liikusime auto juurde ja härra rääkis, et teil on kõik tegemata ja et peame minema kindlasti RTA-sse (nagu ARK) ja seal hakkama pabereid tegema. Kui ta nägi meie kleepsu 2009 aasta omaga, nägime ta näost mitte eriti rõõmsat pilku, vaid hoiatas meid, et kui me peaks vahele jääma, siis tulevad suured summad käiku. Igaljuhul me tänasime teda ja mõtlesime uuesti üle kas hakkame sellega tegelema. Siiski otsustasime otsida kohta, kus on võimalik regot teha, leidsime autoremondi koha, astusime sisse ja palusime uuesti abi. Tegime kõik kolmekesi näo, et me ei tea mitte midagi ja oleks vaja vääga abi. Jälle veendusime, et kohalik rahvas on väga abivalmis. Mehaanik, kes meid vastuvõttis oli kohe nõus meid aitama. Näitasime oma auto dokumente ja palusime abi, et millest üldse alustada ja mida oleks vaja teha ning summadest räägime. Mehaanik tegi meile asja puust ja punaseks ette. Pinkslip, Greenslip and Rego, need kolm asja pidime ära tegema ehk siis ülevaatus, liikluskindlustus ja registreerimine. Kui enamvähem kõik selge, suundusime RTA-sse, see asus 2km eemal. Otsisime RTA üles ja alustasime oma ülessannet sellises järjekorras nagu mehaanik ütles. Võtsime järjekorra numbri ja oligi meie kord. Kõigepealt läks Annela jutule, kuna auto registreerime Annela nimele, et asi saaks ametlikuks. Meie muretseime ja närvitsesime väljas, kas läheb kõik hästi. Natukese aja pärast tuleb Annela tagasi meie juurde, küsib aadress, kus me peatusime Sydneys. Vaatasime mõlemad Janaga otsa ja ei saanud aru, miks ta seda tahab, muidugi oli juhe koos närveerimisest ja ei tule aadress meelde. Otsustasime minna kaasa ja rääkida koos asi ära. Ametnik Elisabeth, kes meid siis vastuvõttis oli mureliku näoga, ta ei saanud algul meie murest aru, rääkisime uuesti, et selgitada meie muret. Ametnik pidevalt tegi peaga eitavat liigutust, meie olime mures. Meil oli auto 3 kuud registreerimata ja tähendas seda, et sellega ei tohiks yldse sõita, aga meil oli kindlasti vaja sõita Perthi. Elisabeth rääkis oma kollegidega ja aitasid meid hädast välja. Ta selgitas samuti puust ja punaselt ette, mida me peame selleks tegema, et auto saaks Annela nimele regatud. Meie olime selles täiesti võhikud, kolm tydrukut, kes auto dokumentidest ei tea midagi peavad sellegfa tegelema. Loomulikult võtsime selle kätte ja hakkasime tegutsema. Elisabethi juures olime oma 30 minutit ja lõpuks saime asjad liikuma. Pidime saatma aadressi, kus me elasime Sydneys ehk siis Backpackersi aadress, kus me ühe öö viibisime. Meil ei olnud yhtegi tsekki, et mille aulsel saaksime näidata et seal olime. See tähendas, et pidime netti saama ja numbri leidma, et sinna hellata ja paluda neil meie ööbimise kohta tseki saata RTA faxi peale. Õhesõnaga asi läks meil täitsa kiireks ja asjatamiseks. selleks sõitsime uuesti tagasi Manlysse, kus läxime MacDonaldsisse ja sealt netti. RTA oli avatud 17.00 ja selleks ajaks pidime saama faxi sinna, et dokumentidega alustada. Õnneks läx meil hästi, saime ühendust Backpackersi majutusega, lubasid kohe saata faxi. Sõidsime uuesti tagasi RTA-sse ja ootasime faxi. Kell oli 20 minuti pärast saamas 17.00. Jooksime sisse, küsisime kas fax tuli, jah tuli, kuid selgus, et paberil oli kirjutatud ainult Annela eesnimi ja mitte perekonnanime, mida nad tahtsid. Meil jumala masekas, et mis asja. Nii pidime kohe tegutsema, helistasime uuesti sinna, palusime uuesti saata ja täisnimega. Muidugi olid sel ajal muutunud teenindajad ja pidime kõik uuesti kordama, et kes oleme, mida soovime. Aeg hakkas lõppema, 5 minutit enne 17.00 pandi fax teele. Läkime kohe RTA sisse, vaatsime fax tuleb ja ootasime ametniku nõusolekut. Jah sobis, jess saime sellge ülepoole, saime kätte väga olulised rego paberid. olime väga häpid. Läksime sealt rahumeeli välja ja helistasime kohe mehaanikule, see kes meid aitas. Panime kohe hommikul aja ülevaatuseks. Korras see tehtud. Sõitsime tagasi Manly, käisime poes ja ostsime süüja ja loomulikult juua, Passion Pop - väga hea vahuvein. Võtsime plaani, et tähistame meie edukat auto regot. Jõudsime õhtuks Manly randa. Tegime õhtusöögi ja avasime Passion Popi. Olime ülirahul, et kõik ikka hästi läks. Esimene etapp auto regamisest sai tehtud. Teadsime, et 9.00 hommikuks peame minema ülevaatusele. Tegime aseme ja läximegi magama. Uus päev uued tegemised..... siiyahh
Kuna eile tuli meil välja, et autol on rego lõppenud 2009 aastaga, siis mõtlesime tükk aega, kas hakkame sellega tegelema või sõidame lihtsalt Perthi ära, kuhu üle 4000 km. Teadsime, et kui jääme politseile vahele, siis võime saada tõsise trahvi. Kaalusime, siis põhjalikult ja otsustasime uurida kui palju kõik võib meil maksma minna ja mida selleks tegema peab kui palju aega see võtab. Olgu plaan tehtud, sõidsime kesklinna McDonaldsisse, et minna wifisse ja uurida netist. Kuna me ei teadnud üldse millest alustada, siis küsisime ühe härra käest, kes istus McDonaldsis, tundus, et tema oskab meid aidata. Härra oli väga lahke, hakkas meile kohe seletama ja püüdis esialgu meile paberile kirjutada, aga siis ostustas meiega kaasa tulla auto juurde, et vaadata üle meie auto dokumendid. See oli väga lahke temast. Liikusime auto juurde ja härra rääkis, et teil on kõik tegemata ja et peame minema kindlasti RTA-sse (nagu ARK) ja seal hakkama pabereid tegema. Kui ta nägi meie kleepsu 2009 aasta omaga, nägime ta näost mitte eriti rõõmsat pilku, vaid hoiatas meid, et kui me peaks vahele jääma, siis tulevad suured summad käiku. Igaljuhul me tänasime teda ja mõtlesime uuesti üle kas hakkame sellega tegelema. Siiski otsustasime otsida kohta, kus on võimalik regot teha, leidsime autoremondi koha, astusime sisse ja palusime uuesti abi. Tegime kõik kolmekesi näo, et me ei tea mitte midagi ja oleks vaja vääga abi. Jälle veendusime, et kohalik rahvas on väga abivalmis. Mehaanik, kes meid vastuvõttis oli kohe nõus meid aitama. Näitasime oma auto dokumente ja palusime abi, et millest üldse alustada ja mida oleks vaja teha ning summadest räägime. Mehaanik tegi meile asja puust ja punaseks ette. Pinkslip, Greenslip and Rego, need kolm asja pidime ära tegema ehk siis ülevaatus, liikluskindlustus ja registreerimine. Kui enamvähem kõik selge, suundusime RTA-sse, see asus 2km eemal. Otsisime RTA üles ja alustasime oma ülessannet sellises järjekorras nagu mehaanik ütles. Võtsime järjekorra numbri ja oligi meie kord. Kõigepealt läks Annela jutule, kuna auto registreerime Annela nimele, et asi saaks ametlikuks. Meie muretseime ja närvitsesime väljas, kas läheb kõik hästi. Natukese aja pärast tuleb Annela tagasi meie juurde, küsib aadress, kus me peatusime Sydneys. Vaatasime mõlemad Janaga otsa ja ei saanud aru, miks ta seda tahab, muidugi oli juhe koos närveerimisest ja ei tule aadress meelde. Otsustasime minna kaasa ja rääkida koos asi ära. Ametnik Elisabeth, kes meid siis vastuvõttis oli mureliku näoga, ta ei saanud algul meie murest aru, rääkisime uuesti, et selgitada meie muret. Ametnik pidevalt tegi peaga eitavat liigutust, meie olime mures. Meil oli auto 3 kuud registreerimata ja tähendas seda, et sellega ei tohiks yldse sõita, aga meil oli kindlasti vaja sõita Perthi. Elisabeth rääkis oma kollegidega ja aitasid meid hädast välja. Ta selgitas samuti puust ja punaselt ette, mida me peame selleks tegema, et auto saaks Annela nimele regatud. Meie olime selles täiesti võhikud, kolm tydrukut, kes auto dokumentidest ei tea midagi peavad sellegfa tegelema. Loomulikult võtsime selle kätte ja hakkasime tegutsema. Elisabethi juures olime oma 30 minutit ja lõpuks saime asjad liikuma. Pidime saatma aadressi, kus me elasime Sydneys ehk siis Backpackersi aadress, kus me ühe öö viibisime. Meil ei olnud yhtegi tsekki, et mille aulsel saaksime näidata et seal olime. See tähendas, et pidime netti saama ja numbri leidma, et sinna hellata ja paluda neil meie ööbimise kohta tseki saata RTA faxi peale. Õhesõnaga asi läks meil täitsa kiireks ja asjatamiseks. selleks sõitsime uuesti tagasi Manlysse, kus läxime MacDonaldsisse ja sealt netti. RTA oli avatud 17.00 ja selleks ajaks pidime saama faxi sinna, et dokumentidega alustada. Õnneks läx meil hästi, saime ühendust Backpackersi majutusega, lubasid kohe saata faxi. Sõidsime uuesti tagasi RTA-sse ja ootasime faxi. Kell oli 20 minuti pärast saamas 17.00. Jooksime sisse, küsisime kas fax tuli, jah tuli, kuid selgus, et paberil oli kirjutatud ainult Annela eesnimi ja mitte perekonnanime, mida nad tahtsid. Meil jumala masekas, et mis asja. Nii pidime kohe tegutsema, helistasime uuesti sinna, palusime uuesti saata ja täisnimega. Muidugi olid sel ajal muutunud teenindajad ja pidime kõik uuesti kordama, et kes oleme, mida soovime. Aeg hakkas lõppema, 5 minutit enne 17.00 pandi fax teele. Läkime kohe RTA sisse, vaatsime fax tuleb ja ootasime ametniku nõusolekut. Jah sobis, jess saime sellge ülepoole, saime kätte väga olulised rego paberid. olime väga häpid. Läksime sealt rahumeeli välja ja helistasime kohe mehaanikule, see kes meid aitas. Panime kohe hommikul aja ülevaatuseks. Korras see tehtud. Sõitsime tagasi Manly, käisime poes ja ostsime süüja ja loomulikult juua, Passion Pop - väga hea vahuvein. Võtsime plaani, et tähistame meie edukat auto regot. Jõudsime õhtuks Manly randa. Tegime õhtusöögi ja avasime Passion Popi. Olime ülirahul, et kõik ikka hästi läks. Esimene etapp auto regamisest sai tehtud. Teadsime, et 9.00 hommikuks peame minema ülevaatusele. Tegime aseme ja läximegi magama. Uus päev uued tegemised..... siiyahh
Tuesday, January 19, 2010
13. jaanuar 2010
Ärkasime juba kell 5.00 üles. Uni läinud, kuidagi harjumatu. Saime rahulikult oma asju kokku pakkida ja mobiile, fotokaid laadida, sest siin on probleem akude laadimisega. Selleks peab olema adapter, mis sobiks euroopa pistikutega. Esialgu oli meil seda ainult üks ja tekkis pidev järjekord laadimisega. Toas muidugi pistikut ei olnud, et ööläbi laadida, siis tuli dušširuumis samal ajal laadida kui käisid pesus. Hommikusöögi ajal samuti, istusin pikemalt lauas, kuna vaja oli akusid laadida, tüütu aga vajalik. Niisiis kell hakkas 10.00 hommikul saama ja pidime majutusest lahkuma, õnneks jõudsime õigel ajal ja saime oma 20 doltsi tagasi. Backpackersi majutus maksis öö 30 doltsi.
Täna pidime saama kätte oma auto. See asub Sydney linnas 20 km eemal. Enne auto kätte saamiseks pidime aega parajaks tegema, sest kell 14.00 alles saime minna järgi. Seni kaua käsisime linnapeal ja tegime 4 tunnise jalutuskäigu. See oli täiesti harjumatu, jalad lõid küll tuld, aga see eest nägime väga palju. Käisime ära ka Sadamasillal, see oli väga võimas ja veel mis pilt se
alt avanes. Võimas pilt linnale ja Ooperimajale. Tore kohalik tööline tegi meist pilti selle taustal, kohalikud on väga abivalmis rahvas, kui on mure siis alati püüavad sind aidada. Käisime läbi ka Sydney ühes vanimais linnaosas The Rocks ehk kivilinnas.
Tegime peatuse ka Hyde Parkis, et pisut päikest võtta ja puhata. Pargis mängis kaks härrastmeest hiigelsuure malelaual malet. Väga tõsine õhkkond, liikusime edasi, et mitte neid segada. Väljas jätkuvalt kuumus, täna 31 kraadi sooja.
Kell hakkas saama 14.00, mis tähendas, et võime oma autole järgi minna, Selleks et sinna saada läksime bussiga. Väljas on tuul tõusnud ja päris tugev, et tekkis tunne, et viib mind koos kohvriga minema. Kohvritega liigelda mõõda tänavat ei ole väga lihtne, eriti veel neid tõsta bussile. Õnneks hakkab paistma lõpppeatus, kust me pidime maha minema. Küsisime ühelt vanapaarilt teed, et olla kindel oma peatuses. Vanapaar hea meelega selgitas meile ja küsis lõpus, et kust me pärist ja mis me teeme siin. Kui selgitatud, siis kõndisime edasi ja peagi olimegi maja juures, kus seisis valge Holden. Nägi väljast täitsa kobe ja kui veel seest vaatasime oli kõik vajalik matkamiseks olemas. Super, muresid polnud, seni kui üritasime autot käivitada ja see ei läinud. Tuli välja, et auol on bensiin otsas ja seisnud päris kaua. Õnneks meid aitas üks noorpoiss, kes oli nõus minema bensiinijaama ja tooma meile natuke bensiini. Kahjuks sellest ei piisanud, ikka oli midagi viga. Eriti ei julenud ära sõita ja see sama poiss käis uuesti ja tõi meile bensiini juurde. Hoidsime pöialt, et asi oleks ainult selles. Jesss auto hakkas täitsa ilusti nurruma, kuid üks mure juures. Autol on lõppenud rego. See tähendas, et selle autoga enne ei tohi sõita kui rego on tehtud. Võtsime otsuse, et sõidame rahulikult bensiinijaama ja sealt edasi Manly poole. Tahtsime sõita Manly beachile, mis on hästi ilus. Manly asub Sydneyst umbes 30 km põhja poole. Õnneks jõudsime Manly beachile, kus parkisime auto ranna äärde ja otsustasime ööbida autos. Minu jaoks täiesti uus elamus, aga väga põnev. Autol oli kõik vajalik olemas, madrats, linad padjad ja muud polnudki vaja. Pesime rannas hambad ja näo ning tegime aseme ära. Tükk aega mõtlesime, kuidas asjad ära mahutada, aga saime hakkama, aega läks aga asja sai. Magama saime 23.30. Väljas oli soe, kuid hakkas sadama. See meid ei seganud, sest pea kohal katus ja sees soe. Sulgesime auto uksed ja heitsime magama. Sellega sai meie uus päev läbi.
Täna pidime saama kätte oma auto. See asub Sydney linnas 20 km eemal. Enne auto kätte saamiseks pidime aega parajaks tegema, sest kell 14.00 alles saime minna järgi. Seni kaua käsisime linnapeal ja tegime 4 tunnise jalutuskäigu. See oli täiesti harjumatu, jalad lõid küll tuld, aga see eest nägime väga palju. Käisime ära ka Sadamasillal, see oli väga võimas ja veel mis pilt se
alt avanes. Võimas pilt linnale ja Ooperimajale. Tore kohalik tööline tegi meist pilti selle taustal, kohalikud on väga abivalmis rahvas, kui on mure siis alati püüavad sind aidada. Käisime läbi ka Sydney ühes vanimais linnaosas The Rocks ehk kivilinnas.Tegime peatuse ka Hyde Parkis, et pisut päikest võtta ja puhata. Pargis mängis kaks härrastmeest hiigelsuure malelaual malet. Väga tõsine õhkkond, liikusime edasi, et mitte neid segada. Väljas jätkuvalt kuumus, täna 31 kraadi sooja.
Kell hakkas saama 14.00, mis tähendas, et võime oma autole järgi minna, Selleks et sinna saada läksime bussiga. Väljas on tuul tõusnud ja päris tugev, et tekkis tunne, et viib mind koos kohvriga minema. Kohvritega liigelda mõõda tänavat ei ole väga lihtne, eriti veel neid tõsta bussile. Õnneks hakkab paistma lõpppeatus, kust me pidime maha minema. Küsisime ühelt vanapaarilt teed, et olla kindel oma peatuses. Vanapaar hea meelega selgitas meile ja küsis lõpus, et kust me pärist ja mis me teeme siin. Kui selgitatud, siis kõndisime edasi ja peagi olimegi maja juures, kus seisis valge Holden. Nägi väljast täitsa kobe ja kui veel seest vaatasime oli kõik vajalik matkamiseks olemas. Super, muresid polnud, seni kui üritasime autot käivitada ja see ei läinud. Tuli välja, et auol on bensiin otsas ja seisnud päris kaua. Õnneks meid aitas üks noorpoiss, kes oli nõus minema bensiinijaama ja tooma meile natuke bensiini. Kahjuks sellest ei piisanud, ikka oli midagi viga. Eriti ei julenud ära sõita ja see sama poiss käis uuesti ja tõi meile bensiini juurde. Hoidsime pöialt, et asi oleks ainult selles. Jesss auto hakkas täitsa ilusti nurruma, kuid üks mure juures. Autol on lõppenud rego. See tähendas, et selle autoga enne ei tohi sõita kui rego on tehtud. Võtsime otsuse, et sõidame rahulikult bensiinijaama ja sealt edasi Manly poole. Tahtsime sõita Manly beachile, mis on hästi ilus. Manly asub Sydneyst umbes 30 km põhja poole. Õnneks jõudsime Manly beachile, kus parkisime auto ranna äärde ja otsustasime ööbida autos. Minu jaoks täiesti uus elamus, aga väga põnev. Autol oli kõik vajalik olemas, madrats, linad padjad ja muud polnudki vaja. Pesime rannas hambad ja näo ning tegime aseme ära. Tükk aega mõtlesime, kuidas asjad ära mahutada, aga saime hakkama, aega läks aga asja sai. Magama saime 23.30. Väljas oli soe, kuid hakkas sadama. See meid ei seganud, sest pea kohal katus ja sees soe. Sulgesime auto uksed ja heitsime magama. Sellega sai meie uus päev läbi.
12. jaanuar 2010
Saabusime õnnelikult Sydneysse, läbisime korralikult tolli ja saime õnnelikult ka oma kohvrid kätte, mille üle me veidi muretsesime. Arvasime, et mõnel läheb kohver kaduma, aga õnneks läks kõik hästi ja see hea märk reisi alguseks. Kohvrid käes suundusime lennujaamast välja, esimene asi, mis meid tervitas oli kuumus. Meil seljas teksapüksid, t-särk, jakid ja jalas botased. Väga hea olla ei olnud, sest juba särk muutus niiskeks ja oli tahtmine riided ruttu seljast võtta. Tahtsime kohe takso võtta, kuid eemalt nägime milline oli takso järjekord, siis loobusime ja suundusime eemal olevasse taksode parki, mis olid minibussid. Takso taks oli 14 doltsi nägu ja viis selle summa eest igalepoole kuhu vaja. Meie suundusime kesklin
na, kus teadsime olevat ühte ööbimiskohta - nn. Backpackers. Sinna jõudes nägime, et meie ei olnud ainukesed, kes soovisid öömaja. Läksime edasi, sest õnneks on Sydneys ja muus linna Backpackerseid hulgim. Kõmpisime edasi, väljas tugev kuumus 30 kraadi ja kohvrid järel. Õnneks kõik kohad on väga ligistiku. Jõudsime uude kohta nimega MAZE Backpackers, väga chill koht. Nägin oma esimese Backpackersi (nn. seljakotirändurid) elu ära. Olime väga väsinud ja tahtsime hirmsasti pessu ja riideid vahetada, sest sellise kuumusega ei saa muud selga panna kui kõige õhem kleit üldse ja head mõnusad plätud. Nii me siis tegime, käisime pesus, vahetasime riided ja läksime magama, sest olime tegelikult 2 päeva magamata. Ööbimiskohta jõudes oli kell 14.00 ja magasime kella 22.00. Seejärel mõtlesime, et peaks ikka linna ka minema ja käima Sydney Ooperimaja juures ja muidugi Sadamasilda. Õhtune Sydney linn oli vaikne, inimesi ei liikunud, ainult taksod vurasid ringi. Samas arusaadav, sets oli teisipäev ja kohalik rahvas puhkas kodus. Käisime siis ära ooperimaja juures, katsusime ära ja teg
ime pilte. Nii põnev oli kõik. Ooperimaja kui Sadamasild särasid tuledes, see vaatepilt oli võimas.
Kell hakkas saama 1.30 kui jõudsime tagasi ööbimiskohta. Käisime pesus ja hakkasime magama minema. Kõhud olid meil tühjad ja mõtlesime, et läheme teeme köögis midagi head, kuid kahjuks oli köök juba kinni ja pidime oma varusid sööma. Mina sõin oma kalli õe tehtud koduleiba, mmm see maitses jumalikult, millel oli veel või ja sool. Aitäh sulle Tiina, et kaasa ikka panid, tüdrukud ütlesid et nii hea ja maistev.
Kõhud täis ja hea puhas tunne võis magama heita, sest kella 10.00 hommikul peame majutusest lahkuma. Magasime ainult linadega, sest liiga palav oli, et tekiga olla. See oli nii mõnus ja uni oli ka väga hea. Läksime magama, et hommikul oma reisi jätkata.
na, kus teadsime olevat ühte ööbimiskohta - nn. Backpackers. Sinna jõudes nägime, et meie ei olnud ainukesed, kes soovisid öömaja. Läksime edasi, sest õnneks on Sydneys ja muus linna Backpackerseid hulgim. Kõmpisime edasi, väljas tugev kuumus 30 kraadi ja kohvrid järel. Õnneks kõik kohad on väga ligistiku. Jõudsime uude kohta nimega MAZE Backpackers, väga chill koht. Nägin oma esimese Backpackersi (nn. seljakotirändurid) elu ära. Olime väga väsinud ja tahtsime hirmsasti pessu ja riideid vahetada, sest sellise kuumusega ei saa muud selga panna kui kõige õhem kleit üldse ja head mõnusad plätud. Nii me siis tegime, käisime pesus, vahetasime riided ja läksime magama, sest olime tegelikult 2 päeva magamata. Ööbimiskohta jõudes oli kell 14.00 ja magasime kella 22.00. Seejärel mõtlesime, et peaks ikka linna ka minema ja käima Sydney Ooperimaja juures ja muidugi Sadamasilda. Õhtune Sydney linn oli vaikne, inimesi ei liikunud, ainult taksod vurasid ringi. Samas arusaadav, sets oli teisipäev ja kohalik rahvas puhkas kodus. Käisime siis ära ooperimaja juures, katsusime ära ja teg
ime pilte. Nii põnev oli kõik. Ooperimaja kui Sadamasild särasid tuledes, see vaatepilt oli võimas.Kell hakkas saama 1.30 kui jõudsime tagasi ööbimiskohta. Käisime pesus ja hakkasime magama minema. Kõhud olid meil tühjad ja mõtlesime, et läheme teeme köögis midagi head, kuid kahjuks oli köök juba kinni ja pidime oma varusid sööma. Mina sõin oma kalli õe tehtud koduleiba, mmm see maitses jumalikult, millel oli veel või ja sool. Aitäh sulle Tiina, et kaasa ikka panid, tüdrukud ütlesid et nii hea ja maistev.
Kõhud täis ja hea puhas tunne võis magama heita, sest kella 10.00 hommikul peame majutusest lahkuma. Magasime ainult linadega, sest liiga palav oli, et tekiga olla. See oli nii mõnus ja uni oli ka väga hea. Läksime magama, et hommikul oma reisi jätkata.
10. jaanuar 2010
Reis Austraaliasse algas: lennuga Tallinnast Helsinki, Helsinki Peking ja Peking Sydney. Reisi pikkus kokku 30 tundi. Ärevus oli sees kui astusin Helsinki lennule, mis tähendas, et reis hakkas pihta. Helsinkist läks lennuk Pekingisse, lennu pikkus 8 tundi. Lennule minnes avanes suur avarus ja täis tühje kohti. Leidsin oma koha, mis asus lennuki tagaotsas, toolile oli pandud mõnus tekk ja padi. Väga head asjad, eriti pika reisi puhul. Väga mugav lennuk Finnair, ei tundnudki, et lend oleks pikk olnud, sest kõik mugavused olid olemas.
Jõudsime lõpuks Pekingi lennujaama 11. jaanuaril ja väljas kraade -20, külm ja lumine. Sel hetkel olime harjunud kuigi oli seljas ainult nahktagi. Lennujaamas pidime ootama 8 tundi, püüdsime magada. Otsisime veidike rahulikuma koha, kus saaksime puhata ja oodata oma lendu. Eriti mugav polnud ja väga külm oli, mässisime ennast riietesse, niipalju kui meil oli. õnneks võtsime lennukist kaasa tekid, et saime neid kasutada. Aeg venis, kuid see ei peatanud meid, püüdsime leida tegevust, kas siis magades või ringi tuusedades.
Peagi jõudis kätte aeg Sydney lennule astuda. Lennuk millega sõidsime oli Air China, hoidsime pöialt et oleks sama hea kui Finnair, aga pidime kahjuks pettuma. Lennuk oli must ja seadmed eriti ei tahtnud töötada. Toolid ei liikunud ka alla, vaid pidid olema pidevalt sundasendis. Mõtlesin peas et see ei saa nii olla, 12 tundi lendu eest ja erilisi mugavusi pole. Õnneks mõtlesin sihtpunktile milleks oli Austraalia. Lend venis ja maga eriti ei saanud. Kell hakkas juba saama 6, mis tähendas, et oli jäänud veel 1 aega sõita, väljas hakkas paistma päike, mis tegi meie tunde veel paremaks ja tuju muutus elavamaks. Maandusime vaikselt, ei saanud õieti arugi. See, mis lennukist paistis oli lokkav rohelus ja kuumus. Lennukist öeldi, et sooja on 25 kraadi, ei tahtnud uskuda, aga nii kui välja saime mõistsime, et see on tõsi ja see on meie reisi algus ja seda me nii ootasime. Sydneysse saabusime 12. jaanuaril.
Subscribe to:
Posts (Atom)
