14. jaanuar 2010

Ärkasime kõik kella 5.00 hommikul, minu jaoks väga uskumatu, sest ma ei kunagi nii varakult ilma kellata ärganud. Mõtlesin, et ju siis ajavahe on selles süüdi. Heitsin unise pilgu aknast välja, mida ma nägin-rahvas jookseb, alustatakse grupitreeningut, surfarid valmistuvad laineteks, koeraga jalutajaid. See oli täiesti hämming, kuidas rahvas on nii sportlik, iga tunniga saabub rahvast juurde, kes tuleb autoga randa, et minna sealt jooksma või surfama. Rahva liikumine oli tõsiselt hämmastav, seda oli nii hea vaadata, et tekkis endalgi tahtmine kohe liigutama hakata. Saime lõpuks kõik üles ja hakkasime kiiresti tegutsema, käisime pesus, panime autos magala kokku ja tegime väikse hommikusöögi. Hea oli, et samas rannamajas oli ka Michel kohvik, kust saime osta head kohvi, see oli nii hea ja päev võis jälle alata.
Kuna eile tuli meil välja, et autol on rego lõppenud 2009 aastaga, siis mõtlesime tükk aega, kas hakkame sellega tegelema või sõidame lihtsalt Perthi ära, kuhu üle 4000 km. Teadsime, et kui jääme politseile vahele, siis võime saada tõsise trahvi. Kaalusime, siis põhjalikult ja otsustasime uurida kui palju kõik võib meil maksma minna ja mida selleks tegema peab kui palju aega see võtab. Olgu plaan tehtud, sõidsime kesklinna McDonaldsisse, et minna wifisse ja uurida netist. Kuna me ei teadnud üldse millest alustada, siis küsisime ühe härra käest, kes istus McDonaldsis, tundus, et tema oskab meid aidata. Härra oli väga lahke, hakkas meile kohe seletama ja püüdis esialgu meile paberile kirjutada, aga siis ostustas meiega kaasa tulla auto juurde, et vaadata üle meie auto dokumendid. See oli väga lahke temast. Liikusime auto juurde ja härra rääkis, et teil on kõik tegemata ja et peame minema kindlasti RTA-sse (nagu ARK) ja seal hakkama pabereid tegema. Kui ta nägi meie kleepsu 2009 aasta omaga, nägime ta näost mitte eriti rõõmsat pilku, vaid hoiatas meid, et kui me peaks vahele jääma, siis tulevad suured summad käiku. Igaljuhul me tänasime teda ja mõtlesime uuesti üle kas hakkame sellega tegelema. Siiski otsustasime otsida kohta, kus on võimalik regot teha, leidsime autoremondi koha, astusime sisse ja palusime uuesti abi. Tegime kõik kolmekesi näo, et me ei tea mitte midagi ja oleks vaja vääga abi. Jälle veendusime, et kohalik rahvas on väga abivalmis. Mehaanik, kes meid vastuvõttis oli kohe nõus meid aitama. Näitasime oma auto dokumente ja palusime abi, et millest üldse alustada ja mida oleks vaja teha ning summadest räägime. Mehaanik tegi meile asja puust ja punaseks ette. Pinkslip, Greenslip and Rego, need kolm asja pidime ära tegema ehk siis ülevaatus, liikluskindlustus ja registreerimine. Kui enamvähem kõik selge, suundusime RTA-sse, see asus 2km eemal. Otsisime RTA üles ja alustasime oma ülessannet sellises järjekorras nagu mehaanik ütles. Võtsime järjekorra numbri ja oligi meie kord. Kõigepealt läks Annela jutule, kuna auto registreerime Annela nimele, et asi saaks ametlikuks. Meie muretseime ja närvitsesime väljas, kas läheb kõik hästi. Natukese aja pärast tuleb Annela tagasi meie juurde, küsib aadress, kus me peatusime Sydneys. Vaatasime mõlemad Janaga otsa ja ei saanud aru, miks ta seda tahab, muidugi oli juhe koos närveerimisest ja ei tule aadress meelde. Otsustasime minna kaasa ja rääkida koos asi ära. Ametnik Elisabeth, kes meid siis vastuvõttis oli mureliku näoga, ta ei saanud algul meie murest aru, rääkisime uuesti, et selgitada meie muret. Ametnik pidevalt tegi peaga eitavat liigutust, meie olime mures. Meil oli auto 3 kuud registreerimata ja tähendas seda, et sellega ei tohiks yldse sõita, aga meil oli kindlasti vaja sõita Perthi. Elisabeth rääkis oma kollegidega ja aitasid meid hädast välja. Ta selgitas samuti puust ja punaselt ette, mida me peame selleks tegema, et auto saaks Annela nimele regatud. Meie olime selles täiesti võhikud, kolm tydrukut, kes auto dokumentidest ei tea midagi peavad sellegfa tegelema. Loomulikult võtsime selle kätte ja hakkasime tegutsema. Elisabethi juures olime oma 30 minutit ja lõpuks saime asjad liikuma. Pidime saatma aadressi, kus me elasime Sydneys ehk siis Backpackersi aadress, kus me ühe öö viibisime. Meil ei olnud yhtegi tsekki, et mille aulsel saaksime näidata et seal olime. See tähendas, et pidime netti saama ja numbri leidma, et sinna hellata ja paluda neil meie ööbimise kohta tseki saata RTA faxi peale. Õhesõnaga asi läks meil täitsa kiireks ja asjatamiseks. selleks sõitsime uuesti tagasi Manlysse, kus läxime MacDonaldsisse ja sealt netti. RTA oli avatud 17.00 ja selleks ajaks pidime saama faxi sinna, et dokumentidega alustada. Õnneks läx meil hästi, saime ühendust Backpackersi majutusega, lubasid kohe saata faxi. Sõidsime uuesti tagasi RTA-sse ja ootasime faxi. Kell oli 20 minuti pärast saamas 17.00. Jooksime sisse, küsisime kas fax tuli, jah tuli, kuid selgus, et paberil oli kirjutatud ainult Annela eesnimi ja mitte perekonnanime, mida nad tahtsid. Meil jumala masekas, et mis asja. Nii pidime kohe tegutsema, helistasime uuesti sinna, palusime uuesti saata ja täisnimega. Muidugi olid sel ajal muutunud teenindajad ja pidime kõik uuesti kordama, et kes oleme, mida soovime. Aeg hakkas lõppema, 5 minutit enne 17.00 pandi fax teele. Läkime kohe RTA sisse, vaatsime fax tuleb ja ootasime ametniku nõusolekut. Jah sobis, jess saime sellge ülepoole, saime kätte väga olulised rego paberid. olime väga häpid. Läksime sealt rahumeeli välja ja helistasime kohe mehaanikule, see kes meid aitas. Panime kohe hommikul aja ülevaatuseks. Korras see tehtud. Sõitsime tagasi Manly, käisime poes ja ostsime süüja ja loomulikult juua, Passion Pop - väga hea vahuvein. Võtsime plaani, et tähistame meie edukat auto regot. Jõudsime õhtuks Manly randa. Tegime õhtusöögi ja avasime Passion Popi. Olime ülirahul, et kõik ikka hästi läks. Esimene etapp auto regamisest sai tehtud. Teadsime, et 9.00 hommikuks peame minema ülevaatusele. Tegime aseme ja läximegi magama. Uus päev uued tegemised..... siiyahh